PIIRDE SOOJUSTAMINE
VAJAB LÄBIMÕTLEMIST
Asjatundmatu soojustamine rikub eluruumide sisekliimat ning põhjustab hoone konstruktsioonides tõsiseid niiskuskahjustusi. Nende probleemide vältimiseks peaks soojustusmaterjali valikul konsulteerima ehitusfüüsikat hästi tundva spetsialistiga.
Üks tõde kehtib kindlasti– toodete hinda võib arvestada siis, kui nende ehitusfüüsikalised omadused on ühesugused või praktiliselt samad. Erinevate soojustusmaterjalide hulgas valikut tehes tuleb esmalt tähelepanu pöörata soojaerijuhtivusele. Mineraalvillad on head soojustusmaterjalid, kuid on väga tähtis osata nende hulgast leida sobivaim. Niiskuskahjustuste vältimiseks pole vähetähtsad ka villade niiskusimavuse ja selle väljakuivamise kiiruse arvnäitajad, veelgi olulisem aga õigesti paigutatud aurutõkked.
Kivimaja soojustamine
Võib ette tulla olukordi, et soojustamine väljastpoolt on võimatu. Soojustamine seestpoolt on aga kõrge riskiastmega: tõenäosus, et talvel tekib hoone seina külma sisepinna ja soojustuse vahele veeauru kondensaat, on suur. Märgudes kaotab soojustusmaterjal, näiteks mineraalvill, soojapidavad omadused ning ruumis hakkavad vohama tervisele kahjulikud mikroobid ja bakterid. Äärmisel vajadusel võib sellist sisepinda täiendavalt soojustada vahtpolüuretaaniga. Soojustusmaterjali paigaldamisel tuleb arvestada, et niiske soe siseõhk ei jõuaks välispiirde (müüritise) külma sisepinnani. Kuid ka eriti hoolikalt paigaldatud soojustuse puhul võib hoone ekspluatatsiooni käigus konstruktsioonide ebaühtlase vajumise või näiteks läbimõtlematu elektriinstallatsiooni tagajärjel esialgne olukord muutuda ja ruumi siseõhk jõuda madalatemperatuurilise tarindini, kus varitseb kondensaadi tekke oht. Kui hoone sisemine niiskusreziim on mõõdukas, võivad mõningad traditsioonilised, kuid ehitusfüüsikaliselt puudulikud seinakonstruktsioonid (kivi on piirde välispinnas ja saepuru seespool) tegelikkuses töötada küllaltki edukalt, ent tarvitseb vaid õhuniiskusel tõusta (sagedane pesupesemine ja kuivatamine, suur elanike tihedus ja sellega seotud lõputu toiduvalmistamine) ja sama tarind võib osutuda väga probleemseks.
Puithoone soojustamine
Erinevalt kivimajadest võib puithoonet soojustada nii seest- kui väljastpoolt, kuid ka siin tuleb teatud ohte silmas pidada. Kui puitmaja piire on seestpoolt kaetud mingi tihedama ja veeauru tõkestava kihiga (näiteks õlivärv, lakk, pärgamiin vms), võib seespoolne täiendav soojustamine viia samuti konstruktsiooni niiskuskahjustusteni. Soojustusmaterjalidest on saepuru mineraalvilla vastandiks. Tema isolatsioonivõime on mineraalvillast ligi kolm korda halvem. Saepuru hea omadus on niiskuda kondensaati andmata ning kevadel, ilmade ilmade soojenedes kuivab saepurusse kogunenud niiskus sealt välja. Paraku kipub saepuru vajuma (ilmneb vanemate hoonete renoveerimisel), tekitades külmasildasid. Kui saepuru võib endasse õhust vett koguda kuni 14 liitrit kuupmeetri kohta, ilma et tekiks kondensaati, siis mineraalvillade puhul piisab kondensaadi tekkeks vaid mõnesajast grammist veest. Seepärast peab mineraalvillaga soojustatud hoone sees olema kindlasti korralikult paigaldatud aurutõke. Seinte soojustamine on lagedega võrreldes oluliselt keerukam: raskem on kindlustada isolatsioonimaterjali ühtlast liibuvust konstruktsioonielementide vastu kogu seina kõrguses,eriti siis, kui materjal on jäik. Sisepinna läheduses tekivad sel juhul tõusvad õhuvoolud, välispoolel vastupidi õhu langev liikumine. Soome Riikliku Uurimiskeskuse VTT poolt avaldatud uurimistööst, mis käsitleb konvektsiooni villsoojustuses (Uudet vaipparakenteet. “Energian säästö ja kosteustekniikka” VTT ESPOO 1997), võib välja lugeda, et villa ideaalne paigutus pole võimalik, isegi mitte laboratoorsetes tingimustes. Uuringu tulemustest selgub, et tegelik
soojustuse efektiivsus võib ehituspraktikas ebakorrektse paigalduse tõttu langeda teoreetilisest
kuni 20%.
Sellest järeldus – korrektse paigaldusega saab materjali kokku hoida. Ehitusmaterjalide kaupluses tuleb huvi tunda soojustusvillade soojaerijuhtivuse (λ, ühik W/mK) vastu. Mida väiksem λ, seda parem on materjali soojustusvõime ja seda õhem võib olla soojustuskiht. Halvema soojusjuhtivusega materjali tuleb vajaliku soojapidavuse saavutamiseks piirdele panna paksemalt. Halvasti paigaldatud paksudes villakihtides võib kergesti tekkida soojustusesisene mikrokonvektsioon või koguni “tõmbekanali” efekt. Seda saab vältida kihi jaotamisega mitmeks vertikaalseks kihiks isoleerpaberite abil, mis teeb aga tarindi keerukamaks ja kallimaks. Ülikergete villade puhul (8kg/m3) on uuringud näidanud, et neist pääseb piirde sooja ja külma poole vaheline infrapunakiirgus kergemini läbi. Küttekulude ja liigniiskuse vähendamiseks tuleb hoone piirded (lagi, põrand, seinad), küttesüsteem ja ventilatsioon lahendada ühtse tervikuna, vajadusel ehituskonsultantidega nõu pidades. Enne soojustuse paigaldamist võiks köetud hoone termokaamera või distantstermomeetriga üle mõõta, et suuremad soojakao kohad täpselt välja selgitada. Mõõtmistulemustele tuginedes saab koostada tunduvalt efektiivsema soojustusplaani. Majas, mida ehitades on arvestatud asjatundjate soovitusi, läheb piirdetarindite kaudu kaotsi 2...3 korda vähem soojust kui 10…15 aastat tagasi valminud
hoonetes.
KAIDO HÄÄL
LENNART SASI
TTÜ EHITUSTEADUSKOND
2001
VAJAB LÄBIMÕTLEMIST
Asjatundmatu soojustamine rikub eluruumide sisekliimat ning põhjustab hoone konstruktsioonides tõsiseid niiskuskahjustusi. Nende probleemide vältimiseks peaks soojustusmaterjali valikul konsulteerima ehitusfüüsikat hästi tundva spetsialistiga.
Üks tõde kehtib kindlasti– toodete hinda võib arvestada siis, kui nende ehitusfüüsikalised omadused on ühesugused või praktiliselt samad. Erinevate soojustusmaterjalide hulgas valikut tehes tuleb esmalt tähelepanu pöörata soojaerijuhtivusele. Mineraalvillad on head soojustusmaterjalid, kuid on väga tähtis osata nende hulgast leida sobivaim. Niiskuskahjustuste vältimiseks pole vähetähtsad ka villade niiskusimavuse ja selle väljakuivamise kiiruse arvnäitajad, veelgi olulisem aga õigesti paigutatud aurutõkked.
Kivimaja soojustamine
Võib ette tulla olukordi, et soojustamine väljastpoolt on võimatu. Soojustamine seestpoolt on aga kõrge riskiastmega: tõenäosus, et talvel tekib hoone seina külma sisepinna ja soojustuse vahele veeauru kondensaat, on suur. Märgudes kaotab soojustusmaterjal, näiteks mineraalvill, soojapidavad omadused ning ruumis hakkavad vohama tervisele kahjulikud mikroobid ja bakterid. Äärmisel vajadusel võib sellist sisepinda täiendavalt soojustada vahtpolüuretaaniga. Soojustusmaterjali paigaldamisel tuleb arvestada, et niiske soe siseõhk ei jõuaks välispiirde (müüritise) külma sisepinnani. Kuid ka eriti hoolikalt paigaldatud soojustuse puhul võib hoone ekspluatatsiooni käigus konstruktsioonide ebaühtlase vajumise või näiteks läbimõtlematu elektriinstallatsiooni tagajärjel esialgne olukord muutuda ja ruumi siseõhk jõuda madalatemperatuurilise tarindini, kus varitseb kondensaadi tekke oht. Kui hoone sisemine niiskusreziim on mõõdukas, võivad mõningad traditsioonilised, kuid ehitusfüüsikaliselt puudulikud seinakonstruktsioonid (kivi on piirde välispinnas ja saepuru seespool) tegelikkuses töötada küllaltki edukalt, ent tarvitseb vaid õhuniiskusel tõusta (sagedane pesupesemine ja kuivatamine, suur elanike tihedus ja sellega seotud lõputu toiduvalmistamine) ja sama tarind võib osutuda väga probleemseks.
Puithoone soojustamine
Erinevalt kivimajadest võib puithoonet soojustada nii seest- kui väljastpoolt, kuid ka siin tuleb teatud ohte silmas pidada. Kui puitmaja piire on seestpoolt kaetud mingi tihedama ja veeauru tõkestava kihiga (näiteks õlivärv, lakk, pärgamiin vms), võib seespoolne täiendav soojustamine viia samuti konstruktsiooni niiskuskahjustusteni. Soojustusmaterjalidest on saepuru mineraalvilla vastandiks. Tema isolatsioonivõime on mineraalvillast ligi kolm korda halvem. Saepuru hea omadus on niiskuda kondensaati andmata ning kevadel, ilmade ilmade soojenedes kuivab saepurusse kogunenud niiskus sealt välja. Paraku kipub saepuru vajuma (ilmneb vanemate hoonete renoveerimisel), tekitades külmasildasid. Kui saepuru võib endasse õhust vett koguda kuni 14 liitrit kuupmeetri kohta, ilma et tekiks kondensaati, siis mineraalvillade puhul piisab kondensaadi tekkeks vaid mõnesajast grammist veest. Seepärast peab mineraalvillaga soojustatud hoone sees olema kindlasti korralikult paigaldatud aurutõke. Seinte soojustamine on lagedega võrreldes oluliselt keerukam: raskem on kindlustada isolatsioonimaterjali ühtlast liibuvust konstruktsioonielementide vastu kogu seina kõrguses,eriti siis, kui materjal on jäik. Sisepinna läheduses tekivad sel juhul tõusvad õhuvoolud, välispoolel vastupidi õhu langev liikumine. Soome Riikliku Uurimiskeskuse VTT poolt avaldatud uurimistööst, mis käsitleb konvektsiooni villsoojustuses (Uudet vaipparakenteet. “Energian säästö ja kosteustekniikka” VTT ESPOO 1997), võib välja lugeda, et villa ideaalne paigutus pole võimalik, isegi mitte laboratoorsetes tingimustes. Uuringu tulemustest selgub, et tegelik
soojustuse efektiivsus võib ehituspraktikas ebakorrektse paigalduse tõttu langeda teoreetilisest
kuni 20%.
Sellest järeldus – korrektse paigaldusega saab materjali kokku hoida. Ehitusmaterjalide kaupluses tuleb huvi tunda soojustusvillade soojaerijuhtivuse (λ, ühik W/mK) vastu. Mida väiksem λ, seda parem on materjali soojustusvõime ja seda õhem võib olla soojustuskiht. Halvema soojusjuhtivusega materjali tuleb vajaliku soojapidavuse saavutamiseks piirdele panna paksemalt. Halvasti paigaldatud paksudes villakihtides võib kergesti tekkida soojustusesisene mikrokonvektsioon või koguni “tõmbekanali” efekt. Seda saab vältida kihi jaotamisega mitmeks vertikaalseks kihiks isoleerpaberite abil, mis teeb aga tarindi keerukamaks ja kallimaks. Ülikergete villade puhul (8kg/m3) on uuringud näidanud, et neist pääseb piirde sooja ja külma poole vaheline infrapunakiirgus kergemini läbi. Küttekulude ja liigniiskuse vähendamiseks tuleb hoone piirded (lagi, põrand, seinad), küttesüsteem ja ventilatsioon lahendada ühtse tervikuna, vajadusel ehituskonsultantidega nõu pidades. Enne soojustuse paigaldamist võiks köetud hoone termokaamera või distantstermomeetriga üle mõõta, et suuremad soojakao kohad täpselt välja selgitada. Mõõtmistulemustele tuginedes saab koostada tunduvalt efektiivsema soojustusplaani. Majas, mida ehitades on arvestatud asjatundjate soovitusi, läheb piirdetarindite kaudu kaotsi 2...3 korda vähem soojust kui 10…15 aastat tagasi valminud
hoonetes.
KAIDO HÄÄL
LENNART SASI
TTÜ EHITUSTEADUSKOND
2001
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar